Põika! - Rait Rosin

	“Põika!” on algselt kolme kunstniku ühisloominguna. 2010. aastal otsustasid kaks koreograafi Anu Vask ja Mari-Liis Eskusson ning maalikunstnik Rait Rosin luua tänavale tegevuskunsti talituste seeria, mis jätkuks vaid silmas pidades eelnevalt planeeritud trajektoore linnaruumides. Nii ongi moodustunud kolmes Eesti linnas (Tallinn, Tartu ja Viljandi) toimunu põhjal põikamise eksirännakud, mida oleme aja jooksul ka dokumenteerinud. Paralleelselt tänaval toimunuga oleme esitanud lühivorme erinevatel tegevuskunsti talitusi eeldanud festivalidel ja üritustel. 2013. aastast on Rait Rosin jätkanud “Põika!” projekti üksinda ning laiendanud selle toimumise areaali kuni Berliinini.

	(in Estonian) Performance “Põika!” leidis aset Tallinnas 2010. aasta kevad-suvel. Vali “Põika” ja põika! Kui kuhugi minemiseks on vaja midagi ja see midagi tähistab vajadusi siis Tallinnas liiklemise esmavajaduseks on liikuda. Kui juhtud minema jala ja kui sul on seltskond… Kuid isegi seltskonda saab valida ja kui on kevad ja kui jalad väsivad siis saab küsida kas vajad transporti. Kuid raha napib ja leiad et takso polegi ideaalseim viis edasi minna, isegi kui taksojuhiga võiks ju vestelda. Niisiis liiklemiseks tuleb leiutada viis ja valida suund, mis viib Tallinna – sotsiaalsesse konstruktsooni. Kuid mitte loodusesse – samuti konstruktsioon ehk labürint, mis takistab tee kulgemist, nagu linn takistab inimeste unistusi. Loodus ja reaalsus näivad sellisena, nagu me oleme söandanud need mõelda. Reaalsus tuleneb inimeste fantaasiast, kuid reaalsus on igav (läbi akna vaadates), sest me ei söanda uskuda, et see fantaasia on tõsi. Me hoidume mõtlemast, et reaalsus on see, mis oleme mõelnud; seepärast me ainult imiteerime loodust, nii nagu põikajad. Me oleme põikajad.

	(in English) Performance “Swerve!” took place in Tallinn in spring of the year 2010. Choose “Swerve!” and swerve! If there is need for something to arrive somewhere, and that something signifies necessities than the prime necessity for taking around in Tallinn is to be on move. If you have a change to go by foot and you have a company … But even it is possible to choose which company you need and if it is a spring and feet are getting to be tired then it can be asked do you need a lift. But the money is always less and you find that taking a taxi is not an ideal mode to move ahead, even if there would be chatting with taxi driver. So in taking around is useful to invent the way how and choose direction, that enters in Tallinn – a social construction. Not in the nature – also a construction as labyrinth, that impede the way to go, as a town impede man’ dreams. Nature and reality tends to be such, as we are dared these to think. Reality comes from man’ fantasy, but reality is boring (in looking trough the window) because we do not dare to believe, that this fantasy is true. We are keeping to think, that reality is this kind what we have had thought; because of this we just are imitating the nature, like the swerving people. We are the swerving people.

	(in German) Performance “Ausweichen!” fand in Tallinn im Jahr 2010 im Frühjahr und in der Sommer statt. Wahl “Ausweichen!” und ausweich! Wenn du brauchst irgendwohin zu gehen und etwas, um etwas zu feiern, muss es in Tallinn zu bewegen die erste Bedürfnisse sein. Wenn du geschehest, zu Fuß zu gehen, und wenn du eine Gesellschaft hast … Aber das Geld ist immer zu wenig, und du findest, dass ein Taxi zu nehmen ist keine ideale Modus, um voranzukommen, auch wenn der Taxifahrer konnte nach all sprechen. So in der Einnahme ist sinnvoll, um die Art und Weise, wie und wälchen Richtung, die in Tallinn tritt erfinden – eine soziale Konstruktion. Aber nicht in der Natur – auch eine Konstruktion wie Labyrinth behindert der Weg des Mannes, als eine Stadt behindert die Träume der Menschen. Natur und Realität zu sein scheinen, wie, wie wir es gewagt haben, an sie denken. Die Realität der Menschen durch Phantasie, sondern Realität ist langweilig (schaut aus dem Fenster), weil wir es nicht wagen, zu glauben, dass diese Phantasie wahr ist. Wir vermeiden nachdenken über die Tatsache der Realität, über was wir gedacht hatten; Deshalb haben wir nur imitieren die Natur, wie die Menschen ausweichen. Wir sind ausweichende Leute.

	We just walked a bit on streets of Estonian cities: in Tallinn, Tartu and Viljandi last couple of years (2010 and 2011). We were carring with the wheeled chair that is certain object of our long durational performances. We had three people in our performance group: Rait Rosin and Anu Vask and Mari-Liis Eskusson.

	teekond: 1. Kultuuritehas “Polümer” 2. Kaarli kiriku küngas 3. Vabaduse väljak, vabaduse risti fotosessioon 4. Kultuuriministeeriumi trepp 5. Tammsaare park 6. Laikmaa tänav 7. Rotermanni kvartal 8. Paks Margareta

	“Põika!” Tallinnas 2010 (youtube link) Rait Rosin, Mari – Liis Eskusson, Anu Vask
	“Põikajake ja prügihunt” Tartus 2011 (youtube link) Rait Rosin, Mari – Liis Eskusson, Anu Vask
	“Põika 24h!” Viljandis 2011 (youtube link) Rait Rosin, Mari – Liis Eskusson, Anu Vask

	“Põika!” Tallinna Kunstihoones näituse “Vastandumised” raames 2010 (youtube link) Rait Rosin, Mari – Liis Eskusson

	abjekt Abjection wiki.ee According to Julia Kristeva, since the abject is situated outside the symbolic order, being forced to face it is an inherently traumatic experience. For example, upon being faced with a corpse, a person would be most likely repulsed because he or she is forced to face an object which is violently cast out of the cultural world, having once been a subject. We encounter other beings daily, and more often than not they are alive. To confront a corpse of one that we recognize as human, something that should be alive but isn’t, is to confront the reality that we are capable of existing in the same state, our own mortality. This repulsion from death, excrement and rot constitutes the subject as a living being in the symbolic order. This act is done in the light of the parts of ourselves that we exclude: that is, the mother. We must abject the maternal, the object which has created us, in order to construct an identity. This is done on the micro level of the speaking being, through her subjective dynamics, as well as on the macro level of society, through “language as a common and universal law.” We use rituals, specifically those of defilement, in order to maintain clear boundaries between nature and society, the semiotic and the symbolic. This line of thought begins with Mary Douglas’ important book, Purity and Danger, as well as in Kristeva’s own Black Sun. The concept of abject is often coupled (and sometimes confused with) the idea of the uncanny, the concept of something being “un-home-like”, or foreign, yet familiar. The abject can be uncanny in the sense that we can recognize aspects in it, despite its being “foreign”. An example, continuing on the one used above, is that of a corpse, namely the corpse of a loved one. We will recognize that person as being close to us, but the fact that the person is dead, and “no longer” the familiar loved one, is what creates a sort of cognitive dissonance, leading to abjection of the corpse. abjekt on see „objekt“, mida hakatakse tajuma enne igasugust tegelikku objektisuhet, mis ei saa veel eksisteerida lahus subjekti enese tungidest. Ta on ülim kahevahelolek; ambivalentsus, kehastades subjekti „isiklikus arheoloogias“ tema kõige varasemaid püüdeid iseseisvuda emast, — veel enne, kui see tänu keeleoskusele tegelikult võimalikuks saab. Kõik abjektne on ühtaegu ülev ja alatu, ehtne ja võlts, valmis tühistama iga identsust ja eitama iga reeglit, kuid olema järjekindluseta, ilma rangelt läbiviidud antimoraalita. Sest ta on püsitu, pidetu. Abjekt on võlts ja õudne, läbinisti ebaeetiline, „täiuslikult ebatäiuslik“, kuid ometi saab just abjektist alguse subjekti iseendaks saamine, emantsipatsioon. Kristeva arvates on abjekt ühtlasi ka nartsissismi eeltingimuseks. (Hasso Krull)lisaks: originaalsus tähendab seda, et midagi ei juhtugi. (Hasso Krull)

	notion of psychogeography: Psychogeography was defined in 1955 by Guy Debord as “the study of the precise laws and specific effects of the geographical environment, consciously organized or not, on the emotions and behavior of individuals.” Another definition is “a whole toy box full of playful, inventive strategies for exploring cities…just about anything that takes pedestrians off their predictable paths and jolts them into a new awareness of the urban landscape.” psühhogeograafia mõiste: Psühhogeograafia oli 1955. aastal Guy Debordi poolt defineeritud kui “geograafiliselt määratletud keskkonnas mingite kehtestatud reeglite ja seaduste kehtivuse uurimine, mis on kujundatud inimeste emotsioonidest või käitumisest teadlikuna või mitte teadlikuna.” Teine definitsioon on “kogu tööriista kast kohtade avastamiseks…lihtsalt kõik need moodused, mis juhivad jalakäijaid kõrvale nende eelistatud radadelt, et juhatada neid nõnda uuenenud teadlikusele linna keskkonnast.”
	“Põika!” etendus festivalil ArtFreakVene Draamateatris 2010 aprillis Rait Rosin, Mari – Liis Eskusson, Anu Vask, Kaia Beilmann„Põika inimtühjal tänaval!” Hypeka etendus Kanuti Gildi Saalis 2010 september Rait Rosin, Mari – Liis Eskusson, Anu Vask“Punamütsike ja prügihunt” Tartu linnaruumis 2011 aprillis Rait Rosin, Mari – Liis Eskusson, Anu Vask“Põikajake ja prügihunt” Patarei Kultuuritolmul 2011 juulis Rait Rosin, Mari – Liis Eskusson “Põikajake ja prügihunt” ideeline lähtekoht on sotsiaalne uurimus, mis sisaldab toimuva naturalistlike kujutisi. Tantsulise etenduse aluseks on punamütsikese muinasjutt. Niisiis tegemist on kaveriga tuntud loost. Atribuut “Põika” tsüklist on ratastel käru ja seda kasutab punamütsike korvina kuhu kogub seeni. Üks osatäitja on punamütsike ja teine on seen. Kuid ühel hetkel toimub muundumine ja seen juhtub olema maas pikutav kodutu… “Põikajake” Patarei Kultuuritolmul 2013 juulis Rait Rosin

	pressiteade: Rait Rosin on projektiga “Põika!” Berliinis (kultuur.err.ee 20.01.2014)
	(in Estonian) “Põika! Berliinis” jätkab mu varasemat ürituste seerjat Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Tallinnas oli mul tänaval põikamiseks valmistatud ratastel kärutool, mis on kaetud tekstiili ja kile palakatega. Sel korral Berliinis otsustasin ma ehitada ratasel ruubikukuubiku. Tallinnas põikamise ajal oli mu eesmärgiks luua suhet ümbritseva funktsionaalse tänavaga läbi muudetud kasutusega tooli järelvedamise. Berliinis kasutan ma rohkem konstrukti vistliku mõttelaadi. Ruubikukuubik kui ülesehitatud dekoratsioon Berliini Moabiti tänavatel võib inimestele meenutada ehk vaid värvimängu. Loodetavasti ei midagi enamat. Mäng kingib rõõmu ja seda ei tohiks mitte keegi ära unustada isegi juhul kui ka ta satub harjumuspärasel tänaval toimuvasse liig tõsiselt suhtuma. (in English): “Swerve! in Berlin” continues my past series of project in Tallinn, in Tartu and in Viljandi. In Tallinn I had for swerving in town streets made a chair with wheels that was covered with some decorative textiles. In this time here I decided to build rubik cube with the wheels under it. In last project in Tallinn my aim was create relation with the normal town streets environment based on distorted view of the functionality of chair. In Berlin I use constructivist way of thinking. Rubik cube on Berlin Moabit streets as constructed decoration might give to the people to know only about its colour game idea. Game gives pleasure and nobody should never forget it even when they are getting to be very serious towards happenings on some functional street environment. 1. video (Oldenburger Straße / Oldenburger street / Oldenburgeri tänav; Ottostraße / Otto street / Otto tänav; Alt-Moabit / Old-Moabit / Vana-Moabit; Stromstaße / Strom street / Stromi tänav) 2. video (Siemensstraße / Siemens street / Siemensi tänav; Fennstraße / Fenn sreet / Fenni tänav; Müllerstraße / Müller sreet / Mülleri tänav; Tegelerstraße / Tegeler street / Tegeleri tänav) 3. video (Waldstraße / Wald street / Waldi tänav; Wiclefstraße / Wiclef street / Wiclefi tänav; Wittstocker Straße / Wittstocker street / Wittstockeri tänav; Berlichingenstraße / Berlichingen street / Berlichingeni tänav; Huttenstraße / Hutten street / Hutteni tänav; Neues Ufer / New Ufer / Uus Ufer; Stikingenstraße / Stickingen street / Stikingeni tänav) 4. video (Gotzkowskystraße / Gotzkowsky street / Gotzkowsky tänav; Franklinstraße / Franklin street / Franklini tänav; Marchstraße / March street / Marchi tänav; Ernst-Reuter-Platz / Ernst-Reuter square / Ernst-Reuteri tänav; U-Bahn / metro / metroo) tegevuskunsti talituse teadaanne / performance announcement: “Ruubikukuubik tegutseb” / “Rubik cube in action” in ZK/U on Siemens street 27 (on 23. January at 19.30 and 20.30) rohkem infot / more info on websites: http://www.zku-berlin.org/activity/openhaus-23012014/ & http://www.zku-berlin.org/fellows/v/84/ video of the performance on youtube (in Estonian) Selles tegevuskunsti talituses ruubikukuubikuga soovin ma näidata, et meie ümber olevad inimese poolt konstrueeritud asjad pole sõltuvad meie kalduvusest neile kasutusväärtust otsida. Iga funktsioon, mille me arvame olevat piisavalt “normaalse” iseloomuga, et seda asuda rakendama on kunagi samuti konstrueeritud samasuguste inimeste poolt, nagu meie oma kaasajal oleme sattunud olema. Et midagi luua on ka nemad pidanud esmalt ületama vastuolusid enda traditsioonide ja tavade poolt seatud piirides. Ruubikukuubik on seda laadi leiutis, mis võimldab korraks igapäeva elu pingete alt vabaneda. Lihtsalt suhtuval mängijal on võimalus seda mängides puhata ja lasta enda õlgades olev pinge hajuda, lihtsalt keskendudes sellele lihtsakoelisele mängule. Värvimänguga peamurdmine näitab ehk meile kätte meie jõu allika päritolu, kuna isegi ka see atribuut sisaldab endas paljusid sotsiaalseid ettekirjutisi ja standardeid. (in English) In this performance involving the Rubik cube I am trying to show that constructed elements around us are not dependent on our functionalist modes of being. Every function which we find to have enough “normal” character to be used, has once been constructed by people like us. They first had to struggle with their traditions and customs. Rubik cube is also a way to get away from the pressure of everyday life. Simple-minded player could finally relax and lose the weight from its shoulders and just focus on this simple game. Struggling with a colour game shows us the direct link to the source of our energy basis, because of the numerous suppressed social codes and standards.
	“Ruubikukuubik põikab jälle” / “Rubik Cube is swerving again” Von Krahli Baaris, (Tallinn) 11. juuni 2014 videoülesvõte
	““Ruubikukuubik põikab nagu Suur Tõll” / “Rubik Cube is swerving like the Great Tõll” Kanuti Gildi Saalis üritusel MADE IN ESTONIA MARATON 2015 (Tallinn) 7. märts 2015
	Põika! festivalil “reFormat Vilnius” Galeriis Kalnas, Vilniuses, 19. juuni 2015
	Põika! festivalil “Hidden Art” Malmö Kuningate pargis, 23. ja 24. juunil 2015 *videoülesvõte 1. päev* videoülesvõte 2. päev
	(Eesti keeles) : Põikamine Kuningate pargis on mänguline improvisatsioon ajal kui Jaaniõhtu, õhtu enne aasta pikimat päeva on roheliselt salatine. Tegevuskunsti talitus nimetusega “Mis on karpides peidus” kõneleb inimestest, kes kaitsevad loodust ja nendest kes loodusest ei hooli. Kunst võiks sel juhul olla mõeldud tühja karbina ja sinna peidetu võiks olla igat sorti inimesed. (in English) : Swerving in the Park of the Kings is playful improvisation in time when midsummer night, night before the longest day of the year is full of green stuff around. Performance titled “what is hidden in the boxes” is about people who protect nature and about people who don’t care of it. Art would be understood as an empty box and what is hidden would be people of all kind.
	Näitus “Põika kui pagulane!” Haapsalu Linnagaleriis jaanuaris 2016 näituse vaated
	Kodanikud seisavad üksinda bussipeatuse sildi juures nagu ootaksid midagi. Nad vaatavad kaaskodanikke sellisel ilmel nagu juurdleksid veebi–taoliselt üheplaanilise inimloomuse üle. Nad tõmbavad bussi tagaistmel lõõtsa, laulavad ja hõiklevad. Neid võib ootamatult kohata pimedal inimtühjal tänaval nagu ka põikajaid. Oleme põikajad ja meil on kaasas ratastel atribuut, milleks on olnud tool, pink, kast, tõukeratas, või ruubikukuubik. Need põikamise abivahendid kätkevad endas sotsiaalset märki või konstruktsiooni. Oleme põikajad mõnes linnas, mis on kui sotsiaalne labürint. Põikamine mängib ühiskondliku keerukuse kujundina olukordadega, mis toimub tänaval otse liikleja vaateulatuses. Kehastame keerustunud ühiskondliku liikumist ja põikame nii tavapärast kui ettejuhtuvat trajektoori. Põikamine on inspireeritud ühiskondliku teatri ideedest, mille kohaselt me saame ainest parasjagu sotsiaalsel pinnal aset leidvast ja tõlgime sündmusi sümboolsesse tähenduskeelde. Vaatemängu ühiskond elutseb tänavail trotsides ilmaolusid. Näitusega paralleelselt toimuvad Haapsalus põikamise aktsioonid, millega teil on võimalus omal viisil kaasa põigata.
	Põika! festivalil “Apokalüpsis kohe”, Paldiskis fotod Paldiskis põikamisest ja näitusest Muula mägedes
	“Animalistic tank of Paldiski” Everyone could make something different in walking in nature and in places where people live. Making special tools is one of the possible ways to advance the common ideas and usages. Making different equipments and tools for lifting oneself from the one place to the other (is taken here as key) for making clear the limits of ordinary behavior and ordinary customs, we face in our everyday activities. It is for me for making mind-mapping of Pakri Peninsula and Paldiski town, its historic dependencies.
	Põikka Valgka!, näituse “Väikelinn kui sündmus” raames, Valgas link videole Youtube keskkonnas: https://www.youtube.com/watch?v=R9UpBakEPUE&t=6s
	Näitus “Väikelinn kui sündmus” Valga Muuseumis (august, 2018) käsitleb kaht näituste korraldamise kohta, üks mis asub Valgas ja teist, mis asub Võrus. Väikelinnades elavad tähelepanuväärsed inimesed. Me kõik oleme tähelepanu väärt, isegi kui see võib mõnele tunduda liiast või ülepakutud. Näitus teeb sissevaate Valga ja Võru kui väikelinnade olukorda. Näituse toimumise kestel teeb Rait Rosin koos abilistega retki nii Valgas kui Valkas spetsiaalselt kaksiklinna jaoks valminud järeltiritava ratastel “põikamise kastiga”. Avame linnaväljaku ja tutvume linna tuntud ja vähem teatud paikadega.
	Põikaja kiirrong, näituse “Väikelinn kui identiteet” raames, Rapla *link videole Youtube keskkonnas*
	Näitus “Väikelinn kui identiteet” Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses (oktoober, 2019) käsitleb kahte näituste korraldamise kohta, üks mis asub Raplas ja teist, mis asub Rakveres. Kunstnikud korraldavad näituseid lähtuvalt oma ideedest ja eelistustest. Sellegipoolest moodustab galeriid ümbritsev linn tiheda siduskoe, mille keskmes avanevad näituse külastajale kohale omistatud visuaalne identiteet ja tähendused. Ühe või teise linna elanike arvamused toimuvatest kunstisündmustest täidavad siin väikelinna elu kajastuse kohta. Elanike ootused ja rõhutused kunstnikele mängivad kaasa väikelinna idenditeedi kujunemisele. Kunstniku performatiivne “põikamise” aktsioon, milles ta suhestus Rapla tänavatel toimuvaga. Vedades seejuures enda järel ratastel kasti, mis visandab tulevikus Raplas vahepeatuseks peatuvat Rail Baltic’u rongi.